Lootust on.

Sel suvel käisin külas. Pakutakse lõunat, me istume kahekesi lauanaabriga kõrvuti ja tema torgib kahvliga toitu. Naaber on meessoost. Äkki tõstab ta silmad minu suunas ja lausub väga tasa: "Mina tean, mis on halb ja mis on hea." Pikk paus. Siis ütleb veel tasemini: "Mina tean, mis on õige ja mis on vale." Ma olin täiesti pahviks löödud. Ma olin võlutud. Minu naaber oli nelja-aastane. Lootust on.

Ivika Sillar TMK 11/2009

Ilari...

Varealt käisin palju kikivarvul. nüüd enam mitte-kogu kergus on kadunud sellepärast, et nüüd on kogu maailma raskus kanda ning varbad mulle armsad??? kasutame kõhtu ha-ha-haa

OOta ma proovin nüüd ära, vauu mõnus tunne jah, oskan ka nüüd blogirigeerida!jejee

Hummarihaabe

Täna on 18. november. Kell on 14:38. Andsin aluse kohale. Kohale, kus võib vaid valitud seltskond sotsiaalprostituute kuhjata oma kurbuse, rõõmu. Vähemalt on võimalik. Siit ma lõpetan, hetkel. Esimesed sissekanded ongi sisutühjad. Õues on tuul ja Raudsepal kateedris umbne. Jääme nägemiseni.